Iga vähegi pühendunum arvutikasutaja teab, kui palju kahju võib üks lihtne rikke mõnikord põhjustada. Mitte lihtsalt arvutile endale vaid ka kogu isiklikule raskele tööle. Failid lähevad kaduma või tekib mingi viga faili koodi, mis muudab selle loetamatuks. Peavalu, nuttu ja hala tekitab see aga iga kord. Seepärast teab ka iga pühendunum arvutikasutaja, kui oluline on andmete varundamine ehk säilitamine ka muudel andmekandjatel, kui isiklik arvuti. Muidugi tähendab ka varundamine lisatööd ning enamjaolt ei tundugi varundamisest mingit kasu olevat kuni hetkeni, mil tänate jumalat, et teil oli viitsimist oma töösi ringi salvestada oma mälupulgale või välisele kõvakettale.
Varundamiseks on mitmeid eri viise ning igaüks saab valida endale täpselt selle mooduse, mis on neile kõige mugavam. Kahjuks on ka varundamisel turvalisemaid ja ohtlikumaid ning lihtsamaid ja keerulisemaid variante ning enamjaolt kehtibki reegel, et lihtsam varundamismeetod on ka ohtlikum ja kõige turvalisem meetod nõuab kedagi, kes tegeleb arvutitega proffessionaalsel tasemel, et üldse aru saada millega on tegu. Õnneks leidub aga ka küllaltki kindlaid varundamise vahendeid, mille kasutamine ei ole ka hirmsasti keeruline ning mida võikski suur osa arvuti kasutajaid oma kodus kasutada.
Alustuseks kirjutaksin ühest vanast kuid see eest küllaltki turvalisest varundamise meetodist, milleks on dvd ja cd plaadid. Nendele varundamine on vägagi lihtne kuid tülikas ja mõnikord ka aeganõudev aga see eest ei pea nende peal olevate materjalide kadumise pärast muretsema, sest ainus viis kuidas nendel olevaid faile kaotada on plaadi otsene kahjustamine, mida peaks olema vägagi lihtne vältida. Viimasel ajal kasutatakse mahu tõttu küll pigem dvd plaate kuid tegelikkuses saab ka tavalisi cd plaate endiselt kasutada. Eriti, kui on vaja varundada dokumente, mis tegelikkuses ei võtagi väga palju ruumi. Soovitaksin küll kasutada toorikuid millele saab korduvalt kirjutada aga õnneks ei maksa cd ja dvd plaadid tänapäeval ka suurt midagi, mistõttu saab kasutada selliseid plaate ja nii suurel hulgal, kui kulub.
Plaatide piiratud mahu ja ka varundamise lihtsuse tõttu on hakatud kasutama oma tööde säilitamiseks väliseid kõvakettaid. Praeguseks on see üks enimkasutatavaid ja turvalisemaid varundusmeetoteid ning arvatavasti ei kao see ka peatselt veel kuhugi. Negatiivseks küljeks on ainult välise kõvaketta hind, mida peab küll vaid korra maksma kuid tahes tahtmata tekib ka suure mahutavusega kettal lõppuks ruumipuudus ning siis peab minema poodi ja hakkama uut ostma. Tekib ka probleem, mida teha mitme välise kõvakettaga. Mitu musta kastikest, mis lihtsalt vedelevad kodus. Õnneks saab siin võtta kasutusele ühe väikese trikki, mida kasutavad paljud arvutiteadustega tegelevad kasutajad. Nimelt on välise kõvaketta kasti sees täpselt samasugune kõvaketas nagu mistahes sülearvutis. Seepärast pole vaja osta mitte mitut välist õvaketast vaid pigem tavalisi kõvakettaid, mis on lihtsalt õige mõõduga. Keerad oma kasti kruvid lahti ja vahetad selles kettaid. Markeriga võid kettale kirjutada peale "Vana-aasta õhtu pildid" vms. ja pistab oma ketta riiulisse. See võtab ka vähem ruumi, kui terve väline kõvaketas. Väline kõvaketas on ka vägagi turvaline varundusmeetod, sest kõvaketast on lihtsam hooldada kui dvd plaati ning lõhkumiseks on vaja ikka rohkem kui väikest torkimist. Kõvakettad võivad küll mõnikord ise olla natuke õnnetud ja ühel hetkel ülesse öelda, mistõttu on ka arvutit üldse vaja varundada kuid arvutiga võrreldes on rikke oht välises kõvakettal ikkagi minimaalne.
Teine viimasel ajal populaarseks saanud varundusmeetod on veebipõhine. Veebis on hulgaliselt keskkondi kuhu saab teha kasutajad ning mõnikord tuleb alla laadida ka liides ning seejärel saad sa oma kasutajale võrgus andmemahtu. Sellele andmemahule saad sa siis laadida ükskõik milliseid sulle vajalikke faile, olgu need tekstid, pildid , videod või isegi skriptid. Veebi laadimise eeliseks on see, et materjal on kätte saadav igast interneti ühendusega arvutist ning ei pea kaasas kandma tülikaid kõvakettaid ega dvd plaate. Muidugi on sellel ka probleeme. Materjal on vaid kättesaadav võrgust ja maht, mis sulle antakse asub vastava keskkonna serveris. Tasulistel keskkondadel on olemas oma turvameetmed ja lisavarundusvahendid kuid tasuta keskkonda oma materjale laadides ei saa sa olla ikka päris kindel selles, kas keskkonna serveri õnnetuse puhul ka sinu materjalid säilivad.
Varundamine ei pea ilmtingimata tavakasutajatel toimuma pidevalt, kuid vajalikkud materjalid võiks vähemalt ajutiseltki mingil viisil varundada. Selleks võib kriisi korral kasutusele võtta näiteks mälupulga, millel on ka piisavalt mahtu, et ajutiselt üks hulk faile ära hoiustada. On ka võimalik kasutada varundamiseks telefoni, millel on mõnegigabaidine mälukaart. Selleks on vajalik vaid viis kuidas telefon arvutiga ühendada ja saabgi ajutiselt asju hoiule panna. Noorematel võib kodus leiduda mõni mängukonsool, olgu see kas suur või väike või kaasaskantav ikkagi peaks neil leiduma mälukaart. Isiklikult leidsin, et ka PSP-ga(Playstation Portable) on võimalik faile transportida. Varundamine ei pea käima ilmtingimata reeglite järgi, eriti kui oluline on materjalide säilimine. Leida võib hulgaliselt mõtteid, mil viisil mingisugust materjali säilitada ja transportida, niikaua kui endal nutikas pea ja natukenegi tarkust.
Nagu öeldud on mitmeid erinevaid varundamise viise ning neid on nii erineva lihtsuse, kui ka turvalisusega. Sellegipoolest leidub kõikidele meetoditele kasutajaid ja ka õigustatult. Olgu varundamine lihtne või raske, ohutu või ohtlik alati kulub ta ära, sest kui ühel heal päeval otsustab teie arvuti mitte enam pilti ette võtta olete te õnnelik, kui te ei pea hakkama oma töödokumente, perepilte ega ka kooli kodutöösid või esseesid uuesti tegema. Seepärast peaks võimalusel üritama alati varundada ning turvalisuse huvides võiks kasutada isegi mitmeid varundamise vahendeid.
No comments:
Post a Comment